Artikli autoriks on Siim Veri ja see pärineb Siim Veri Coaching kodulehelt: siimveri.ee
Järgnev on lühike eneseanalüüs teemal “miks ma tegelen kulturismiga?” Tegemist on loomulikult täiesti subjektiivse analüüsiga ehk siis sellega, kuidas mina olen sensoorselt enda elukäiku tajunud ning kuidas minu mälu on antud info salvestanud: reaalsus ja ajalugu võivad erineda minu aju tõlgendustest. Küll aga tekkis mul huvi ning mind hakkas paeluma küsimus, miks ma sellise normist erineva alaga hakkasin tegelema?
Aasta 2010 sügis. See 18-aastane mehemürakas võistles esimest korda elus kulturismis. Miks? Sellele küsimusele on mitu vastust. Esiteks, hakkasin ca 14-15-aastaselt ajaperoodil 2006-2007 huvituma jõutreeningutest. Ma ei tundnud kunagi varem mingit huvi spordi vastu enne seda. Võiks isegi öelda, et mulle ei meeldinud kehalise kasvatuse tunnid, alati ootasin, et need läbi saaksid. Siis aga külastasin esimesed korrad elus jõusaali, mäletan, et esimest korda enda põhikooli pinginaabriga Jan Tamkiviga, kes oli sellel ajal enda vanuse kohta paras jõumees. Mingi veider huvi tekkis kohe jõutreeningute vastu, mulle meeldis “tunda” enda lihaseid töötamas ning mulle meeldis selle ala individuaalsus — kõik minu tulemused sõltusid suuresti ainult minust ja minu käitumisest. Võrreldes näiteks pallimängudega “meeskonnakaaslased”, kui sellised, puudusid ning sa ei sõltunud nendest. Sellel individuaalsuse armastusel võis olla ka algupära lapsepõlves. Igatahes tekkis mul nii öelda “fascination” inimkeha liikumise vastu ning seda just vastu välist resistentsust (lihaste liigutamine vastu enda keharaskust, hantleid, kange ja trenažööre). Seejärel hakkasin huvituma isa hantlitest kodus ning hakkasin nendega omapead trikitama.
Teiseks, fast forward, 2009. aasta jaanuaris suri minu isa suures osas väga tõsise alkoholismi tagajärjel. See lõi mu elu noore poisina pea peale. Jõutreeningud oli see koht, kuhu ma pagesin. Minu peidupaik, minu alternatiivne reaalsus. Mida rohkem ma sinna süvenesin, seda vähem pidin ma tegelema reaalsuse valudega. Kompenseerisin ja põgenesin. Seetõttu hakkasin ka rohkem teadmisi otsima jõutreeningute kohta, tahtsin selles aina paremaks saada ning sellesse aina sügavamale süübida. Huvi spetsiifiliselt kulturismi vastu sellel hetkel puudus. Sirvides legendaarseid Fitness.ee foorumeid leidsin, et Eesti esikulturist Ott Kiivikas nõustab täiesti tasuta noori kulturiste ning selle raames sai Reval Spordiklubis soodsamalt treenida. Raha minu perel keerulise olukorra tõttu palju ei olnud ning minul teadmisi jõutreeningute kohta ka mitte, seetõttu loomulikult kirjutasin Otile ning ühinesin tiimiga. Mul ei olnud tegelikult plaanis võistelda kulturismis, tahtsin lihtsalt õppida treenima ning soodsamalt trennis käia. Kulturism tundus paras veidrus sellel ajal, mingid õlitatud libedad pruunid eneseimetlejad käivad rahva ees enda keha näitamas ning tähelepanu küsimas, väga veider. Aga aja jooksul tekkisid mul Revalis toimetades süümepiinad, olin küll tiimis aga ei võistelnud. Sellel hetkel tundsin, et pean ühe korra selle karavani läbi tegema ehk siis ühe korra võistlema kulturismis.
Niisiis, hakkasin 2010. aastal valmistuma esimesteks spordivõistlusteks minu elus, valitud spordialaks selline omapärasem valik: kulturism. Enne kui edasi läheme, räägime sellisest asjast, nagu enesehinnang. Kuna mul oli raske lapsepõlve tõttu (alkohoolikust karm isa ja tema surm) suur koorem õlul, siis jäid eakaaslastega võrreldes nooruses paljud asjad tegemata. Puudus huvi õppimise, arendustegevuste ja spordi vastu ning enesehinnang oli liialt madal, et suhelda “efektiivselt” tüdrukutega. Subjektiivselt tagantjärgi hinnates elasin lapsepõlves perioodiliselt tihti oma elu depressioonis ning see vaimne konditsioon hävitas omakorda huvi paljude tegevuste ja saavutuste vastu, mida mitmed eakaaslased jahtisid. Kombinatsioon kodustest oludest ja depressioonist alandasid drastiliselt minu enesehinnangut ja eneseusku. Väga raske on elus midagi proaktiivselt ette võtta, kui sa ei usu enda väärtusesse ja võimekusse. Asja halvendas veel see, et teismeeas kaldusin perioodiliselt isegi alkoholi kuritarvitamise küüsi: see on järjekordne viis, kuidas reaalsuse eest põgeneda. Aga siit tuleb mängu selline asi, nagu sport.
Esimesteks kulturismivõistlusteks valmistumine ja nendel võistlemine andis mulle esimest korda elus kindla sihi ja eesmärgi. See eesmärk ja siht panid mind proaktiivselt enda elu juhtima: pidin hakkama strateegiliselt enda tegevust planeerima, enesedistsipliini rakendama ning kõike seda tegema suurema eesmärgi nimel. Üks oluline oskus veel, mille kulturism mulle andis: inglise keeles delayed gratification, eesti keeles võibolla “edasilükatud rahuldus/rahulolu”. See on võime teha tööd olevikus saamata koheselt selle eest mingit suuremat rahulolu, suurem rahulolu tuleb alles tulevikus. See on sisuliselt kaugesse tulevikku investeerimine enda tänaste tegevustega. Teatud rahulolu me saavutame, kui võistlusettevalmistuses järjekordse päeva toitumine ja treeningud olid edukad, kuid me teeme seda ikkagi enamuses edasilükatud rahulolu nimel, antud juhul on selleks meie võistlusspordi eesmärk. Emotsioonide kulminatsioon ja edasilükatud rahulolu tipphetk toimub võistlustel, kui 5-10 minuti jooksul laval olles kulmineeruvad kuud ja aastad tuleviku nimel tehtud tööd. Delayed gratification, kui oskus, on mulle elus palju juurde andnud. Kasvõi regulaarne raamatute lugemine põhineb sellel. Teatud naudingu saad olevikus selle distsipliini hoidmisest, kuid suurem rahulolu saabub siis, kui peale mõne raamatu läbitöötamist tunned, kuidas sinu suurajukoor mõistab ja analüüsib mingeid asju, mida ta varem ei mõistnud. Ning need teadmised annavad reaalset väärtust juurde sinu elule.
Ja nii läkski: pidasin enda sõnadest kinni ning tegin ettevalmistuse lõpuni ning läksin lavale: üleni pruun ja õline 100+ inimese ees kitsastes pükstes lihaseid pingutamas. See oli veider, aga samal ajal täiega äge kogemus. Ja kõige rohkem meeldis mulle selle juures see, kuidas see mind vaimselt võimekamaks muutis. Ma päris siiralt arvan, et sport päästis minu elu. Sport, antud juhul jõutreeningud ja kulturism õpetasid mulle esimest korda seda, et ma ei ole selle maailma ohver. Õppides ja rakendades distsipliini, edasilükatud rahulolu ning järeleandmatut positiivset suhtumist on võimalik kontrollida ja proaktiivselt juhtida enda elu: tellis tellise haaval väikeste sammudega saad juhtida seda paremuse poole, juhtida seda sinna, kust sa ei pea põgenema enda reaalsuse eest. Seda õppisin jõutreeningutest ja enda esimestelt võistlustelt 2010. aastal. Medalid ja muu au on tegelikult selles kontekstis ebaolulised. Väärtus seisnes mõttemaailma muutumises. Ja ma olen seda teadmist kandnud edasi kõikjale mujale enda elus. Ma olen sellega lõpetanud koolid, õppinud ameteid ning juhtinud enda elu seal suunas, kuhu mina seda soovin juhtida. Sport on lahutamatu osa ühe proaktiivse, õnneliku ja terve inimese elust. Aitäh sport, aitäh kulturism!
Kui ka sinagi soovid enda füüsilist vormi parandada, siis juhendan nii tavaharrastajaid, kui ka reaalseid võistlusspordi huvilisi. Lisainfoks kirjuta e-kiri info@siimveri.ee
