Süüa tuleb muidugi nii enne, kui peale võistlust. Kes enne võistlust liiga vähe sõi, on hiljem probleemi ees: unes ja ilmsi on mõtted ainult toidu juures, sisse läheb kõik, mis hamba all ei karju aga nälg ei kustu… Tuleb tuttav ette? Ja loogiline tulemus on, et 2 kuuga on 10 kilo kehakaalu juures. Mis kahjuks tähendab, et ka järgmine võistlus on rikutud, kui pidada silmas maksimaalset vormi.
Looduse vastu me ei saa: energiadefitsiit (mida suurem, seda enam) ja võistlusvormile vastav madal rasvaprotsent (mida madalam, seda enam) on organismile igal juhul ebanormaalne olukord.
Ebanormaalsuse vastu võitlemiseks toimuvad meie kehas ümberkorraldused (sealhulgas hormonaalsüsteemis), mis praktikas tähendavad üht: kui nälgimine lõpeb, tuleb esmajärjekorras taastada normaalne depoorasva hulk (= rasva %). Tõsiasi on, et see „norm“on individuaalselt erinev ja geneetiliselt paika pandud asi, mida me palju muuta ei saa. Teada on, et rasvaprotsenti, mida organism „normina“ võtab, aitab alla tuua kehaline koormus: mida rohkem, me treenime, seda madalam see on. Seega, treenides palju, on võimalik hoida madalamat rasvaprotsenti ilma nälga tundmata.
Kuidas siis toimetada peale võistlust? Kõik taandub jälle numbritele. Kui võistluseelne dieet oli näiteks 500 kcal defitsiidiga, siis jätkama peaks kulutustele vastava kaloraažiga. Kui kulutused langevad, treenitakse vähem (õige!), siis on võimalik, et peale võistlust ei saa üldse kaloraaži tõsta, või tuleb seda (täieliku puhkuse korral) koguni vähendada. Lihtne õelda, raske teha? Kahtlemata.
Kui oli tahtejõudu pidada kinni dieedist enne võistlust, siis peab seda jätkuma ka dieedist väljumise perioodiks. Nii „lihtne“ see ongi!
Kui palju võiks siis kehakaalus juurde võtta? Pakutud on numbrit 7 % üle võistluskaalu. Ehk siis 55 kg võistluskaalu puhul, võiks juurde võtta ca 4 kg.
Indrek Otsus,
EKFL kutsekomisjoni liige
