Viimaste nädalate kriitilised arengud leviva viirushaigusega on segi löönud paljude inimeste töö-ja eraelu. Spordisõpru on kurvastanud uudised spordiklubide ja jõulinnakute sulgemisest, puuduvad spordivõistlused, millele hingest kaasa elada. Treenerid ja personaaltreenerid on leidnud end üleöö tekkinud situatsioonist, kus nende igapäevaks on töötus ning klientuuri puudumine. Kuidas leppida sellise olukorraga, säilitada usk ja optimism?
Äri, mille olemus ja klientuur on kiiresti arenenud
Spordiklubide äris on viimase 10 aasta jooksul toimunud märkimisväärsed muutused – avatud on kümneid spordiklubisid nii Tallinnas kui väljaspool. Selle muutuse tõuke on andnud ennekõike inimeste teadlikkuse tõus treenimisest ning erinevatest treeningstiilidest. Lisaks on viimastel aastatel järjest arvukamalt hakatud avaldama ning muudetud kõikidele kättesaadavaks teadusartikleid, mis räägivad treeningute kasulikkusest inimeste kehale ja tervisele ning esitlevad aktiivset eluviisi kui võtmeideed tervena elatud aastate lisamiseks.
On toimunud ka muutus spordiklubide klientuuris. Tänapäeval leiab spordiklubidest rohkem naisi kui mehi ning naised on jõuliselt asunud harrastama ka jõutreeninguid. On möödas ajad, kus jõusaal oli vaid testosteroonist pulbitsev keldrialune, veidi „kahtlase“ mainega koht. Treenijate teadlikkus on mõjutanud ka klubisid tegema investeeringuid järjest parematesse seadmetesse, treeningsaalid on muutnud üha luksuslikumateks ning selle tulemusena on muutunud spordiklubid võrreldes oma aastatetaguse olemusega väga palju.
Spordiklubide sulgemine mõjutas tuhandeid
Minna pärast tavapäraselt rutiinset päeva spordiklubisse ning olla füüsiliselt aktiivne, on oluline väga paljudele inimestele. Kuulates ja vaadates seda, kui paljude jaoks tuli spordiklubide päevapealt sulgemine tõeliselt elu segipaiskava uudisena, tundub, et meist iga teine oli mõne spordiklubi püsiklient.
Kulturism ja fitness on täiskasvanute arvestuses ülekaalukalt Eesti kõige suurema harrastajate arvuga mitteolümpiaspordiala. Spordiregistri hetkeseisu andmetega on kulturismi ja fitnessiharrastajaid ehk jõusaalispordi harrastajaid üle 20 000. Paljude spordiklubide pakutav teenus on aga laiem ning jõusaali kõrval on ka aeroobikasaalid ning ujulad. Liites nii kokku jõusaalispordi harrastajad, ujujad ning ka aeroobikatrennides käijad, võib see koguarv ulatuda 80 000’ni.
Treenerielukutse üha kasvav populaarsus
Rühma- ja personaaltreeneri amet on muutunud järjest populaarsemaks ja teisalt on suurenenud ka tohutult nõudlus treenerite järgi. Väga lihtne – kus on nõudlus, seal on ka pakkumine. Klubide ja harrastajate kasv on tõstnud vajadust kvalifitseeritud inimeste järele, kes tegeleksid treenijatega kas personaalselt või siis rühmas.
Kvalifikatsiooniküsimus on aga see, kus spordiklubide teed lähevad eri radu. Paljudes klubides on vaid rühmatreenerid, kellel on läbitud vaid mõne kindla treeningstiili instruktorikoolitus, kus tihtipeale inimkehast kui sellisest ei õpetata just palju. Keskendutakse vaid tehnilisele osale ning laiem pilt, missioonitunne ning arusaam, et vormitakse ja voolitakse teist inimest, jääb hoomamatuks.
Konkurents treenerite koolitamisel on aga tunduvalt tõusnud. Eesti Kulturismi ja Fitnessi Liit koolitab tulevasi jõusaali- ja personaaltreenerid ning annab välja EOK kulturismi ja fitnessitreeneri kutset. Samas on turul mitmeid eraettevõtteid, kes väljastavaid koolituste tunnistusi, kuid mis ei ole aga treenerikutsed. Siit koorubki selge väljakutse inimesi koolitavatele liitudele – kuidas korraldada koolitused, nii et need oleksid huvitavad ning mille sisu põhjendab ära koolituse kulukuse treeneri rahakotile? Kasu treenerile peab olema tema enese jaoks selgelt mõistetav, treenerikutse omamine hea mainega ning aateline. Eesti Kulturismi ja Fitnessi Liit on panustanud väga palju sellesse, et koolituste läbimise kasulikkust tunnetataks ning enese pidev harimine tõstaks treeneri igapäevatöö kvaliteeti.
Eile ametis, täna töötu – karm reaalsus
Viimaste nädalate kriitilised arengud uue kiiresti leviva uue viirushaiguse alistamiseks tõid kaasa ka kriisimeetme, mis sätestas liikumis-ja viibimiskeelu paljude jaoks nii igapäevaselt külastatavates kohtades – avalikuks kasutamiseks mõeldud spordisaalides, jõusaalides, spordiklubides, ujulates. Kui treenijad asetati sundolukorda võtta tavapärase kehalise aktiivsuse säilitamiseks kasutusele kõikvõimalikud kodused vahendid ning hoida end liikumises lihtsalt ohtra jalutamisega, siis klubidel ning sealsel personalil on olevik ja tulevik tumedamates toonides.
Klubide päevapealt sulgemine tekitas neile äärmiselt suure finantssurve ning ambitsioonikate uuendus-ja laienemisplaanide asemel tuli hakata tegelema kulude nulliviimisega.
Väga paljudele treeneritele on aga antud elukutse nende ainus sissetulekuallikas ning spordiklubide sulgemine jättis treenerid koheselt tööta. Lahenduseks ei ole hetkeseisu arvestades ka enam klientidega kogunemine välitingimustes ehk jõulinnakutes või kambakesi jooksurajal. Üldine majanduslik olukord on võimaldanud seni paljudel treeneritel pidada ainult treeneriametit ning olla vaid ühe eluala professionaal. Vähem on neid, kes on toimetanud näiteks lisaks personaaltreeneri ametile mõnes koolis kehalise kasvatuse õpetajana, füsioterapeudina ehk on ühendanud oma treenerielukutse samas valdkonnas muude ametitega. Lisades siia veel ühe lisaaspektina sotsiaalmeedia ja muud sarnased platvormid, kus igast tervislikuma eluviisi harrastajast saab kiirkorras ehk loetud koolitustundidega personaaltreener, on jätkusuutlik hakkamasaamine igas olukorras minimaalne.
Siit aga mõttekoht tulevikuks – kuidas peaksid ja võiksid treenerid sättima oma elu ja tegemisi tulevikus natukene teisiti, et saada hakkama ja jääda ellu ka kriisiolukordades?
Riiklikust abipaketist pole abi loota
Töötukassa riiklik hüvitismeede on abiks kindlasti paljudele ettevõtetele ning töötajatele, et tulla keerukast olukorrast välja võimalikult väheste koondamistega. Treenerite jaoks aga pole siinkohal sellest aga abi loota. Enamik treenereid töötavad spordiklubides käsunduslepingute -ja töövõtulepingute alusel, sageli personaaltreenerid koostöölepingutega äriettevõtetena. Seetõttu jäävad treenerid Töötukassa poolt pakutud toetusmeetmest välja.
Pöördugem aga tagasi spordiklubide poole, kelle käes on võimalus riske maandada. Kui tuleme praegusest kriisist välja ja näeme juba praegu selgeid miinuseid varem hästitöötanud mudelis, siis kuidas edasi? Ehk oleks otstarbekas vaadata üle kogu toetuste süsteem selles valdkonnas ning kuidas teha nii, et rasked olukorrad ei muutuks koheselt väljapääsmatuteks olukordadeks. Soovides jätkata aga samade skeemide alusel treenerite tasustamist, oleks hädavajalik tekitada puhver, hüvitised ja võimalused, mida kasutada sissetulekuallikana. Ning alustada tuleks lihtsaimast – suhtlusest. Läbimõeldud diskussioon klubide ja treenerite vahel on see, mis tooks tulemusi ning looks usaldust – kedagi ei jäeta raskel hetkel hätta.
Ühe elukutse palju tahke
Klient võib teha oma otsuse valida just kindel klubi oma „koduklubiks“ paljude aspektide alusel lähtudes mugavusest ja hinnast, heast parkimisvõimalusest või uusimatest treeningseadmetest. Kuid paljuski on need just inimesed, kelle põhjal tehakse otsuseid, et tahetakse nendega samas ruumis ja hetkes viibida, samastuda tegemistes ning kuuluvuses.
Treenerid on spordiklubide hing ja olemus – nemad on need, kes klubi näo kujundavad ning kelle pärast klient klubisse tuleb. Peale tööd stressi maandav rühmatreening, asjatundlik personaaltreener, kes aitab peale vigastust või operatsiooni läbi professionaalse treeningu taastuda, treener, kes panustab igapäevaselt sportlase võistlusteks treenimisse – rolle on erinevaid, kuid need kõik on olulised ning ühendavad. Treenerid on oma valdkonna professionaalid, kes täiendavad end pidevalt ja sageli ei ole nad lihtsalt treeningu läbiviijad, vaid toetajad, motiveerijad, psühholoogid, toitumisnõustajad.
Ärge unustage üksteist, toetage teineteist!
Üleskutse harrastajatele, klubide liikmetele, kelle jaoks on spordiklubid muutunud teiseks koduks ning asendamatuks elu osaks– selleks, et ka mõne kuu pärast saaksite oma lemmikharrastusega tegeleda ja seda kaudu tervislikult ja tervelt elada – ärge katkestage spordiklubide liikmelisust sel raskel ajal kui klubid suletud on. Andke klubidele võimalus teie jaoks olemas olla ka siis, kui kriis on möödunud.
Toetagem ka personaaltreenereid – nende ettevalmistus lubab neil mitte ainult jõusaalis ja raskustega, vaid ka vabas õhus või kodus keharaskustega treeninguid juhendada. Võta telefon, helista oma personaaltreenerile ning lepi kokku personaaltreeningud mõne digitaalse kanali kaudu kodus. Kasu on mõlemapoolne – trenn ei jää tegemata ning personaaltreenerid tööta.
Spordiklubidel oleks aeg mõelda, kuidas kindlustada, et nende toimimise jaoks sedavõrd tähtsad isikud, nagu treenerid, oleksid nende juures pidevalt ning kuidas leida raskel ajal võimalus neid aidata.
Spordiklubi ei ole vaid rühmatreeningute saal, neli seina, põrand ja lagi, kus on vali muusika ning trenni juhendavad ja tegevad isikud. Spordiklubi on paik, kus ehitatakse nii kehi kui enesekindlust, ületatakse raskuseid ning võidetakse laiskust. Koht, kus on tekkinud kogukond ning kus on loodud sõprussuhteid, leevendatud stressi ja minetatud kurbust. Spordiklubis lastakse lahti argimuredest ning see on koht, mis on osake väga paljude igapäevaelust.
Terves kehas on terve vaim ning terve vaim ja terve keha on parim relv võitluseks viiruse ja sellest tingitud murede vastu. Hoiame kokku, toetame üksteist ja püsime terved!
Eesti Kulturismi ja Fitnessi Liit koondab endas Eesti suuremad spordiklubisid ja selle läbi nii kulturismi ja fitnessi võistlejaid aga ka jõusaali- ja personaaltreenereid.
